ºÝºÝߣ

Sündisin siia ilma ja laususin kohe oma esimese lause:" T**a n****i, kus p****s ma olen?" Peale seda läks elu juba libedamalt ja jõudsin selgusele, kus ma olen, kes ma olen ja miks ma olen(see viimane on veidi hägune veel tegelikult). Kohe pärast seda filosoofilist terrorit leidsin ma oma elu armastuse. See juhtus 5 aastat tagasi. Jõuludel saab 6. Esimene öö oli päris segane, ilge andmine käis. Ta ei taha minuga eriti rääkida, ma ei tea, mis tal viga on, aga see eest teeb ta ilusat häält ja laulab mulle, kui ma teda näpin ühe käega ja teisega peksan. Pole midagi paremat, kui temaga päevad möllata. See mind elus ongi hoidnud. Aa jaa, ta üldnimetus on lihtsalt kitarr, aga