2. Sissejuhatus Romaani stiili algus paigutatakse tavaliselt 10. sajandisse , lõpp aga 12. sajandisse . Eri maades on selle kestus erinev, Prantsusmaal lõppes see juba 12. sajandi esimesel poolel, Saksamaal seevastu alles 13. sajandi keskpaiku. Üldise killunemise taustal sai Euroopa ühendajaks katoliku kirik . Kiriku võim muutus nii suureks et paavsti, piiskoppide ja vaimulike paindusid kõik, nii ülemkiht kui alamrahvas. Usk haaras praktiliselt kõik elualad. Nii ongi romaani kunst eelkõige kiriklik.
3. Arhitektuur Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ladumist, nagu juba varem olid tundnud roomlasedki. Ometi arendasid nad välja täiesti omanäolise ehitusstiili. Selle kõige ilmekamaks tunnuseks oli ümarkaar. Enamik meieni säilinud romaaniaegsetest ehitusmälestistest on kirikud . Enim ehitati basiilikaid . Romaani ajastut iseloomustab ka kirikuhoone ühendamine tornidega. Neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures, üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks . Rahutute aegade tõttu tuli isegi kirikute ehitamisel silmas pidada kaitse-eesmärke, sest tugevad tornid võisid vaenlase kallaletungi korral veel viimast pelgupaika pakkuda.
4. Romaani kirikud olid massiivsed paksude kiviseintega ehitised. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis kahest risti asetatud silindervõlvist moodustuvad ristvõlvid . Selliste kivimasside raskuse tõttu ei saanud seintesse teha suur aknaid ning toetamiseks läks vaja tugevaid sambaid. Tihtipeale asendasid neid hoopis 4-või 8-nurkse läbilõikega tugipostid, nn. piilarid . Külglöövide peale tehti mõnikord kesklöövi poole avanevad käigud, mis tõid vaheldust kiriku kitsavõitu sisemusse. Väikestest kaarekestest ja sambakestest koosnevad käigud võisid kaunistada ka kiriku välisseinu. Sel juhul kannavad nad nimetust kääbusgalerii . Kirikud
6. Romaani basiilikad olid õilt keerulisemad kui varasemad basiilikad. Kuna nüüd võttis jumalateenistusest osa suurem hulk vaimulikke, ehitati nende mahutamiseks kiriku idaossa veel eraldi kooriruum . Nii muutus basiilika õilt ladina risti kujuliseks (ladina risti püstharu on pikem kui põikharu). Oli saanud tavaks austada pühakuid. Iga kirik tundis uhkust, kui talle kuulus pühakute säilmeid - reliikviaid . Need paigutati kastikestesse, mis kujutasid endast tolleaegse kunstikäsitöö tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik . Basiilikad
8. Põhja-Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik . Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale , samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele . Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel” . Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma mudel, milles on olemas nii hea kui halb ja milles kõigel on oma maagiline tähendus. Kuna kirikus oli palju seinapinda, siis täiendasid skulptuure maalingud. Kodakirik
10. Kõige silmapaistvamad olid ehitusmeistrite saavutused Prantsusmaal , kus tekkis üle kümne erineva koolkonna. Siin loodi ka suurim romaani kirik – viielööviline kahe põikhoone ja paljude tornidega basiilika Cluny kloostris . Kui normannid 1066. aastal Inglismaa vallutasid, viisid nad sinna koos prantsuse kultuuriga ka tollal Normandias levinud romaani stiili. Inglismaal nimetatakse seda praegugi normannide stiiliks. Prantsusmaa
13. Itaalias sündis romaani stiil paljude erinevate mõjude risttules. Siin säilinud antiigi pärand ei lasknud itaalia ehitusmeistreid mitte kunagi täiesti vabaks. Bütsantsile kuulunud aladel võidutsesid bütsantslikud jooned. Lõunast peale tungivad maurid tõid endaga kaasa islami kunsti. Nii võimegi osal kirikutest leida bütsantslikke liseene, petikuid ja kääbusgaleriisid , mis itaallaste kaudu leidsid tee ka Saksamaale. Täiesti bütsantsipärane on Püha Markuse kirik Veneetsias . Osa kirikuid kaeti eri värvi marmorist mustritega ja sellisena meenutavad nad roomaaegseid hooneid. Kauneim selletaolistest on tumerohelisest ja valgest marmorist fassaadiga väike San Miniato al Monte Firenzes . Itaalia kirikutel polnud torne. Neid asendas eraldi kiriku kõrvale ehitatud kellatorn. Praegu teatakse kahtlemata kõige enam viltuvajunud Pisa katedraali kellatorni, mille edasine viltuvajumine on lõpuks peatatud. Itaalia
16. Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia mõjud ümber oma monumentaalseks ja raskepäraseks stiiliks. Väliskaunistustest torkavad silma liseenid, petikud ja kääbuskaleriid. Saksa kirikute omapäraks on see, et mõnikord ehitati neile läänepoolsesse otsa veel teinegi kooriruum. Saksa romaani arhitektuuri tipuks on St. Michaeli kirik Hildesheimis , Mainzi , Speyeri , Wormsi katedraalid (pea- ehk toomkirikud) ja Maria Laachi kloostri kirik Reini jõe ääres. Romaani stiil püsis Saksamaal kaua: ka siis, kui Prantsusmaal valitses juba gooti stiil. Eestis võib romaani stiili tunnuseid leida Saaremaal asuva Valjala kiriku fassaadil. Saksamaa
17. St. Michaeli kirik Hildesheimis. 1010-1033. Varase romaani stiili - nn. ottooni stiili näide.
20. Mittekiriklikust ehituskunstist on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi - linnuseid . Linnuste vanimad osad on tavaliselt jämedad kivitornid (Prantsusmaal donjon , Inglismaal keep , Saksamaal bergfried ), milles elas feodaal oma perekonnaga. Hiljem ümbritseti tornlinnused järjest keerukamaks muutuva kaitsemüüride ja -tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid. Ilmalik arhitektuur
