ݺߣ

ݺߣShare a Scribd company logo

Keskkonnaeetika

•Download as PPT, PDF•
•
K
katrinkull

Kursus "Roheline disain", osa 2

1 of 9
Download to read offline
Keskkonnaeetika Oktoober 2010 Katrin Kull
Keskkonnaeetika taust Keskkonnaeetika kui omaette filosoofiline distsipliin sai alguse 1960. aastatel. Senise moraalifilosoofia peamiseks ülesandeks oli olnud üksnes inimestevaheliste suhete selgitamine ja reguleerimine. Keskkonnaeetikud tõdesid, et on vaja eetikat, mis arvestaks ka inimest ümbritseva keskkonnaga. Keskkonnaeetika ühe laiema alateemana k äsi tletakse loomade kohtlemise k üsi musi: kas neid tohib süüa v õi l emmikloomadena pidada jne. Alateema “keskkonnaprobleemid ja inimtegevus” käs i tleb keskkonnakriise ning inimese m õju keskkonnale. Jätkusuutlikkuse ja keskkonnapoliitika valdkond p üüa b inimese häv i tuslikku m õju keskkonnale ohjes hoida. Metaeetikasse kuuluvad väärtusküsimused annavad aluse eetiliste regulatsioonide v äljatöötamiseks .
„ Loodus on midagi, mis pole inimese tehtud, on loodud, tekkinud meieta. Nii on maa ja metsa, jõgede ja järvede, loomade ja lindudega, nii on ka inimese endaga. /-/ Loodusel ei ole keskpunkti. Keskkonnal aga on keskpunkt, keskkonna keskpunkt on see elusolevus, kelle keskkonnast räägime. /-/ Mida enam räägime looduse asemel keskkonnast, seda enam rõhutame tahes või tahtmata, et oleme ise selle keskkonna keskpunktis.” Kaplinski:
„ Nii nagu ei saa olla organismi ilma keskkonnata, ei saa olla ka keskkonda ilma organismita. Niisiis, minu keskkond on maailm, nagu see eksisteerib ja omandab tähenduse suhetes minuga, ning selles mõttes ta tekkis ning areneb koos minuga ja minu ümber. /-/ Keskkonda ei tohi mingil tingimusel segamini ajada mõistega „loodus”. Maailm saab eksisteerida loodusena vaid olendi jaoks, kes sellesse ei kuulu ja kes saab sellele vaadata irdunud teadlase kombel turvaliselt distantsilt, et on kerge säilitada illusiooni, nagu oleks see tema kohalolust mõjutamata.” Tim Ingold, briti keskkonnaantropoloog:
Inimeste väärtused, hoiakud ja suhtumised väljenduvad ühiskonnas kahel viisil: esiteks reguleerivad neid kokkulepitud kohustuslikud “mängureeglid” – rahvusvahelised lepped ja siseriiklikud seadused; teiseks on olemas ka vabatahtlik valik erinevate võimaluste vahel, see võib toimuda nii riikide kui ka rahvusvaheliste ja kohalike organisatsioonide või inimeste tasandil. Mõlemad viisid kajastavad ühiskonnas valitsevaid väärtusi, sest otsustamise aluseks on see, mida kokkuleppijad sel ajahetkel peavad heaks ja õigeks. Väärtuste kajastumine ühiskonnas
Loodusvarade hoidmine (resource conservation): põhiväärtus on inimkonna areng, paljude heaolu üksikute rikastumise asemel, seejuures liigsest saastamisest/ jäätmetest hoidumine. Taunitav on nii loodusvarade raiskamine kui ka kasutamata jätmine. Seda mõtteviisi on nimetatud teaduslik-utilitaarseks: loodus on selleks, et teda heaperemehelikult kasutada. Heaoluökoloogia (human welfare ecology): argumendiks on sotsiaalsed väärtused nagu puhas ja turvaline keskkond, tervis, võimalused puhkuseks ja esteetiliseks naudinguks. Nende eesmärkide saavutamise vahendina on olulised nt “pehmed tehnoloogiad”, mahepõllumajandus, alternatiivmeditsiin, ühistransport, materjalide taaskasutus, loodusesõbralik elustiil – kuivõrd need tulevad kasuks inimese heaolule. Looduse säilitamine (preservationism): põhiväärtuseks on metsiku looduse esteetilisus ja imetlusväärsus. Oluline on, et säiliksid metsiku loodusega paigad puhkuseks ja esteetiliseks nautimiseks. Unustatakse vähem eriliste paikade võimalik väärtus kogu ökosüsteemi jaoks, ülerahvastatuse ja saastamise probleemid mujal. Vaatamata sellele pakub hingestatud kontakti otsimine loodusega juba kaalukamat alternatiivi puhtutilitaarsele majandamisele. Mõtteviisid keskkonnaeetikas 1
Loomaõigused (animal liberation): oluline on mitte põhjustada kannatusi ükskõik millistele elusolenditele, kes võiksid valu või ebamugavust tunda. Siin tekivad probleemid piiri tõmbamisega – millised organismid on kannatuse tundmiseks piisavalt arenenud – ja keerulisematele keskkonnamuutustele hinnangu andmisega. Elukesksus (autopoietic intrinsic value): kõik organismid/süsteemid, mis on võimelised ennast taastootma ja “majandama”, on selle eesmärgipära tõttu “sisemise väärtusega” moraalisubjektid, kelle õigustega tuleb arvestada – õigused on nii individuaalsetel organismidel kui suurematel ökosüsteemidel. Masinatel ja tehis- intellektil puudub niisugune “väärtus/eesmärk iseeneses”, kuna nad on ise loodud vahendina millegi muu saavutamiseks. Transpersonaalne ökoloogia sarnaneb eelmise mõtteviisiga, kuid rõhutab inimese psühholoogilist ja väljenduslikku arenguteed selle maailma mõistmisel ja kogemisel. Inimese kohustus on leida elav ühtsustunne maailma ja teiste olenditega – “transtsendentaalne kogemus”; seda eesmärki peaks teenima ka haridus ja kultuur. Mõtteviisid keskkonnaeetikas 2
Biotsentristlik lähenemine Inimesed on Maa eluskoosluse liikmed samamoodi nagu kõik teised elusolendid. Inimesed koos kõigi teiste liikidega on vastastikus sõltuvuses oleva süsteemi integraalsed elemendid ning seega pole üksikindiviidide ellujäämine määratud üksnes füüsikaliste tingimustega, vaid ka suhtega teistesse elusolenditesse. Kõik organismid on elu teleoloogilised keskused, s. t iga üksikindiviid kasutab hüvesid omal viisil. Inimesed pole sünnipäraselt kõigist teistest elusolenditest kõrgemal. Ökotsentrism kujutab endast terviklikku hoiakut, kus üksikosal on väärtus vaid süsteemi osana. See haarab ökosüsteemi tervikuna, millest ei saa rõhutada eraldiseisvaid osi. Inimene kuulub ökoloogilisse ruumi. Biotsentrism ja ökotsentrism
Keskkonnaeetika on tüüpiline rakendatava eetika ala, kuna esitab seisukohti põletavate eetiliste päevaprobleemide kohta. Samaaegselt on keskkonnaeetikas küsimus kogu eetika põhimõtteliselt uut moodi mõtestamises: eetika ei või enam piirneda ainult tänapäeva inimeste vaheliste suhete käsitlemisega, vaid eetilise tähelepanu alla tuleks võtta ka loodus, loomad või tulevased põlvkonnad. 
Seetõttu keskkonnaeetikat ei saa ehitada valmisolevale eetilise vundamendile, vaid tuleb rajada uus vundamendi laiendus ja seda arendada. Traditsioonilisedki eetika küsimused paistavad täiesti uues valguses, kui hinnata inimese tegevust looduse ja tema asukate suhtes. Keskkonnaeetika eripära

More Related Content

Keskkonnaeetika

  • 1. Keskkonnaeetika Oktoober 2010 Katrin Kull
  • 2. Keskkonnaeetika taust Keskkonnaeetika kui omaette filosoofiline distsipliin sai alguse 1960. aastatel. Senise moraalifilosoofia peamiseks ülesandeks oli olnud üksnes inimestevaheliste suhete selgitamine ja reguleerimine. Keskkonnaeetikud tõdesid, et on vaja eetikat, mis arvestaks ka inimest ümbritseva keskkonnaga. Keskkonnaeetika ühe laiema alateemana k äsi tletakse loomade kohtlemise k üsi musi: kas neid tohib süüa v õi l emmikloomadena pidada jne. Alateema “keskkonnaprobleemid ja inimtegevus” käs i tleb keskkonnakriise ning inimese m õju keskkonnale. Jätkusuutlikkuse ja keskkonnapoliitika valdkond p üüa b inimese häv i tuslikku m õju keskkonnale ohjes hoida. Metaeetikasse kuuluvad väärtusküsimused annavad aluse eetiliste regulatsioonide v äljatöötamiseks .
  • 3. „ Loodus on midagi, mis pole inimese tehtud, on loodud, tekkinud meieta. Nii on maa ja metsa, jõgede ja järvede, loomade ja lindudega, nii on ka inimese endaga. /-/ Loodusel ei ole keskpunkti. Keskkonnal aga on keskpunkt, keskkonna keskpunkt on see elusolevus, kelle keskkonnast räägime. /-/ Mida enam räägime looduse asemel keskkonnast, seda enam rõhutame tahes või tahtmata, et oleme ise selle keskkonna keskpunktis.” Kaplinski:
  • 4. „ Nii nagu ei saa olla organismi ilma keskkonnata, ei saa olla ka keskkonda ilma organismita. Niisiis, minu keskkond on maailm, nagu see eksisteerib ja omandab tähenduse suhetes minuga, ning selles mõttes ta tekkis ning areneb koos minuga ja minu ümber. /-/ Keskkonda ei tohi mingil tingimusel segamini ajada mõistega „loodus”. Maailm saab eksisteerida loodusena vaid olendi jaoks, kes sellesse ei kuulu ja kes saab sellele vaadata irdunud teadlase kombel turvaliselt distantsilt, et on kerge säilitada illusiooni, nagu oleks see tema kohalolust mõjutamata.” Tim Ingold, briti keskkonnaantropoloog:
  • 5. Inimeste väärtused, hoiakud ja suhtumised väljenduvad ühiskonnas kahel viisil: esiteks reguleerivad neid kokkulepitud kohustuslikud “mängureeglid” – rahvusvahelised lepped ja siseriiklikud seadused; teiseks on olemas ka vabatahtlik valik erinevate võimaluste vahel, see võib toimuda nii riikide kui ka rahvusvaheliste ja kohalike organisatsioonide või inimeste tasandil. Mõlemad viisid kajastavad ühiskonnas valitsevaid väärtusi, sest otsustamise aluseks on see, mida kokkuleppijad sel ajahetkel peavad heaks ja õigeks. Väärtuste kajastumine ühiskonnas
  • 6. Loodusvarade hoidmine (resource conservation): põhiväärtus on inimkonna areng, paljude heaolu üksikute rikastumise asemel, seejuures liigsest saastamisest/ jäätmetest hoidumine. Taunitav on nii loodusvarade raiskamine kui ka kasutamata jätmine. Seda mõtteviisi on nimetatud teaduslik-utilitaarseks: loodus on selleks, et teda heaperemehelikult kasutada. Heaoluökoloogia (human welfare ecology): argumendiks on sotsiaalsed väärtused nagu puhas ja turvaline keskkond, tervis, võimalused puhkuseks ja esteetiliseks naudinguks. Nende eesmärkide saavutamise vahendina on olulised nt “pehmed tehnoloogiad”, mahepõllumajandus, alternatiivmeditsiin, ühistransport, materjalide taaskasutus, loodusesõbralik elustiil – kuivõrd need tulevad kasuks inimese heaolule. Looduse säilitamine (preservationism): põhiväärtuseks on metsiku looduse esteetilisus ja imetlusväärsus. Oluline on, et säiliksid metsiku loodusega paigad puhkuseks ja esteetiliseks nautimiseks. Unustatakse vähem eriliste paikade võimalik väärtus kogu ökosüsteemi jaoks, ülerahvastatuse ja saastamise probleemid mujal. Vaatamata sellele pakub hingestatud kontakti otsimine loodusega juba kaalukamat alternatiivi puhtutilitaarsele majandamisele. Mõtteviisid keskkonnaeetikas 1
  • 7. Loomaõigused (animal liberation): oluline on mitte põhjustada kannatusi ükskõik millistele elusolenditele, kes võiksid valu või ebamugavust tunda. Siin tekivad probleemid piiri tõmbamisega – millised organismid on kannatuse tundmiseks piisavalt arenenud – ja keerulisematele keskkonnamuutustele hinnangu andmisega. Elukesksus (autopoietic intrinsic value): kõik organismid/süsteemid, mis on võimelised ennast taastootma ja “majandama”, on selle eesmärgipära tõttu “sisemise väärtusega” moraalisubjektid, kelle õigustega tuleb arvestada – õigused on nii individuaalsetel organismidel kui suurematel ökosüsteemidel. Masinatel ja tehis- intellektil puudub niisugune “väärtus/eesmärk iseeneses”, kuna nad on ise loodud vahendina millegi muu saavutamiseks. Transpersonaalne ökoloogia sarnaneb eelmise mõtteviisiga, kuid rõhutab inimese psühholoogilist ja väljenduslikku arenguteed selle maailma mõistmisel ja kogemisel. Inimese kohustus on leida elav ühtsustunne maailma ja teiste olenditega – “transtsendentaalne kogemus”; seda eesmärki peaks teenima ka haridus ja kultuur. Mõtteviisid keskkonnaeetikas 2
  • 8. Biotsentristlik lähenemine Inimesed on Maa eluskoosluse liikmed samamoodi nagu kõik teised elusolendid. Inimesed koos kõigi teiste liikidega on vastastikus sõltuvuses oleva süsteemi integraalsed elemendid ning seega pole üksikindiviidide ellujäämine määratud üksnes füüsikaliste tingimustega, vaid ka suhtega teistesse elusolenditesse. Kõik organismid on elu teleoloogilised keskused, s. t iga üksikindiviid kasutab hüvesid omal viisil. Inimesed pole sünnipäraselt kõigist teistest elusolenditest kõrgemal. Ökotsentrism kujutab endast terviklikku hoiakut, kus üksikosal on väärtus vaid süsteemi osana. See haarab ökosüsteemi tervikuna, millest ei saa rõhutada eraldiseisvaid osi. Inimene kuulub ökoloogilisse ruumi. Biotsentrism ja ökotsentrism
  • 9. Keskkonnaeetika on tüüpiline rakendatava eetika ala, kuna esitab seisukohti põletavate eetiliste päevaprobleemide kohta. Samaaegselt on keskkonnaeetikas küsimus kogu eetika põhimõtteliselt uut moodi mõtestamises: eetika ei või enam piirneda ainult tänapäeva inimeste vaheliste suhete käsitlemisega, vaid eetilise tähelepanu alla tuleks võtta ka loodus, loomad või tulevased põlvkonnad. 
Seetõttu keskkonnaeetikat ei saa ehitada valmisolevale eetilise vundamendile, vaid tuleb rajada uus vundamendi laiendus ja seda arendada. Traditsioonilisedki eetika küsimused paistavad täiesti uues valguses, kui hinnata inimese tegevust looduse ja tema asukate suhtes. Keskkonnaeetika eripära