2. Suurem osa soome-ugri keeltest on kadumisohus . UNESCO andmeil on kadumise äärel osa saami keeltest (pitesaami ja umesaami Rootsis ning terisaami Venemaal), liivi ja vadja keel, sölkupi ja eenetsi keel.
5. KULTUUR Kultuuritüübilt on eestlased, soomlased ja ungarlased tüüpilised Euroopa rahvad . Volga, permi ja väiksemate läänemeresoome rahvaste kultuur on agraarkultuur, sest mitmetel ajaloolistel, poliitiilistel ja kultuurilistel põhjustel pole neil õnnestunud välja kujundada oma linnakultuuri. Obiugrilaste ja samojeedide küttimisel-kalastamisel, korilusel ja põhjapõdrakasvatusel põhinev kultuur on sajandite jooksul kohanenud eluga Siberi äärmuslikes tingimustes, kuid on kõige kergemini haavatav euroopaliku industriaalkultuuri poolt.
6. USUND Usundilt on eestlased, soomlased ja läänepoolsed saamid luterlased, ungarlased aga peamiselt katoliiklased (on ka kalviniste ja luterlasi). Euroopa-Venemaal elavad soomeugrilased on enamasti õigeusklikud, kuid eriti udmurtide ja maride hulgas on veel elav vana loodususund (animism). Siberi ugrilased ja samojeedid on šamanistid.
7. Keeled ja nende rääkijad: soome 5.000.000 eesti 1.000.000 karjala 40.000 vepsa6.000 ingeri 300 liivi alla 20 vatja alla 50 saami eri murded 35.000 mordva 750.000 mari 550.000 udmurdi 500.000 komi 250.000 ungarlased 14.000.000 handi 13.000 mansi u.. 3.000 samojedikeeled u. 30.000
8. VADJA VAĐĐAMAA - ВОДСКАЯ ЗЕМЛЯ Meitä on liika paļļo, a surma on yhsi - kõikkõa eb ehi võttaa. Нас очень много, а смерть одна - всех не сможет взять.
9. Asuala Vadjalased on isurite kõrval Ingerimaa, praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemeresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e. Kr. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis.
10. Keel Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks – maa tšeeli).
11. KARJALA 1989. aastal loendati Venemaal 124921 karjalast. 2002. aastaks oli neid järel 93344. Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri – kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Unikaalse puitarhitektuuriga Kinnermäki küla Karjala vabariigis
13. Sõnaraamat Karjala keele sõnaraamat on murdesõnaraamat. Selles on esindatud kõik päriskarjala – vienakarjala ja lõunakarjala – ning aunusekarjala ehk livvi keele murded. Lüüdikarjala murdeid sõnaraamatus pole. Sõnaraamatus on üle 83 000 märksõna. Materjali on kogutud ligi sada aastat: 19. sajandi lõpust 1970ndateni. Mahukas sõnaraamat on olnud suureks abikskarjala kirjakeelte arendamisel Soomes, Karjala vabariigis ning Tveri karjalaste seas.
14. Ainus aunusekarjala murdes ilmuv ajaleht Oma Mua pidas 2010.A maikuus oma 20. aastapäeva, üllitades sel puhul värvilise numbri. Oma Mua on kõigi 20 aasta jooksul valgustanud karjalaste tänapäevast elu, rääkinud selle rahva ajaloost ja kultuurist, keele ja tavade taassünnist..
16. Liivlased Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Nad elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Liivi keel, lähim sugulaskeel eesti keelele, kuulub läänemeresoome keelte hulka. Liivlased ise nimetavad end rândalist 'randlased' ja oma keelt rândakêl 'rannakeel'. Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine - see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis eesti ja soome hümnilgi.
19. Esimest korda mainiti liivlasi 12. saj. Nestori kroonikas . Ulatuslikumad andmed liivlaste muinasajaloost pärinevad aga 13. sajandist - Hendriku Liivimaa kroonikast . Tollal elasid liivlased põhiliselt Liivimaal - Väina, Koiva ning Salatsi jõe ümbruses. Kuramaa liivlasi mainitakse esmakordselt alles 14. sajandil (umbes 15000-28000 liivlast). Aja jooksul kahanes nii nende arv kui ka asuala, eelmise sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Viimane Salatsi liivlane suri oletatavasti aastal 1868. Kuramaa liivlased elavad ka tänapäeval. Kokku on liivi keele kõnelejaid 40 ringis. Neid, kes peavad end liivlaseks, on umbes 230 inimest . Enamik neist elab Riias ja Ventspilsis.
20. Liivlaste kultuuriliseks õitsengu - perioodiks peetakse ajavahemikku 1920-1940 Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning ka Läti Vabariigi toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja Kultuur
22. Esimese Läti Vabariigi (1918-1940) suhtumine liivlastesse ei olnud eriti soosiv 1991. aastal kuulutati liivlased esimest korda Läti ajaloos Lätimaa põlisrahvaks 1992. aastal loodi Läti Vabariigi valitsuse ja Liivlaste Liidu koostööna riigi erilise kaitse all olev liivlaste kultuur-ajalooline territoorium Lîvõd Rânda (Liivi Rand). Lîvõd Rânda tegeleb põhiliselt liivlaste elu kultuurilise ja ainelise poolega
24. Viimane liivlane 19.03.2010 sai Kanadas Campbellville'i linnas saja-aastaseks maailma viimane liivi keelt emakeelena kõnelev inimene GrizeldaKristiņa. GrizeldaKristiņa on oma kõrgest vanusest ja aastakümneid võõral maal elamisest hoolimata säilitanud oma emakeele. Aastal 2008 ilmus liivikeelne CD "Līvõ kel", kusta loeb ette samanimelise liivi keele õpiku peatükke, parandadeska õpiku autori tehtudvigu. Emakeelena ei räägi Liivi rannas liivi keelt enam keegi, kuid samaselab Lätis, aga ka Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides, Eestis ja Soomessadu või isegi tuhandeid liivi juurtega inimesi. Läti liivlastel on mitu organisatsiooni ja vähemalt kolm folklooriansamblit. Grizelda Kristinja
25. VEPSALASED Karjala vabariigis Šoutjärvel asuv vepsa etnograafiamuuseumile antituntud vepsa folkloorikoguja, keeletundja ja rahvalaulude esitaja RürikLonini nimi. Muuseum on maailma ainuke vepsa rahva muuseum.
26. VEPSA KEEL Mu kiisu-miisuke, kus olid? Metsas. Mis said? Püü sain. Kuhu panid? Posti otsa. Kes sõi? Papi koer. Kisoim-kasoim, kus olid? Mecas. Min said? Pün sain. Kuna panid? Pachan pähä. Ken söi? Papin koir.
27. RELIGIOON Vepsalased on pigem metsausku ja igas külas on oma nõid, kuid nad tunnistavad ka sissetoodud ristiusku. “ Mõned ütlevad, et Jumalat ei ole. Aga ta on! Jumal on. Ja metsas on metshaldjad ja kodus on majahaldjad .” (61-aastane vepsa naine 1990 a suvel.) Vepsa kirik
28. Ajaleht Kodima on ajalehtededest ainus, mis juba 17 aastat on hoidnud elus ja arendanud vepsa kirjakeelt ja koondanud Karjalas, Leningradi ja Volgoda oblastis elavaid vepslasi.
29. ISURID Isurite endanimetus on ižora ( ižoralaine , inkeroine ), aga ka karjalaine . See on ilmselt tuletatud Neeva vasakpoolse lisajõe Ižora (soome k Inkere) nimest. Võimalik, et see on seotud vana läänemeresoome naisenimega Inkeri. Vanemas eesti traditsioonis on isureid ka ingerlasteks nimetatud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks.
30. Asuala Isurid elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Luuga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikola poolsaarel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas. Tegemist on valdavalt tasase ja üsna metsarikka piirkonnaga. Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni. Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 327 isurit, neist 177 Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. Eelmise rahvaloenduse (1989) andmete kohaselt oli neid Vene NFSV territooriumil 449.
31. ISURI KEEL Isuri keel kuulub koos soome, karjala ja vepsa keelega läänemeresoome keelte põhjarühma ning on väga lähedane karjala keelele.. 1989. aasta andmeil pidas 41,9% isuritest emakeeleks isuri keelt. 2002. aasta andmeil oli Leningradi oblasti isurite emakeelsus 53,1%. Isuri keel jaotub neljaks peamurdeks – soikola, hevaha (heva), alamluuga ja oredeži murre, mis on tänaseks hääbunud. 1932-1937 eksisteeris ladina tähestikul põhinev isuri kirjakeel. Välja jõuti anda grammatika (1936) ja paarkümmend kooliõpikut.
32. RAHVASTIK 1926. aasta seisuga elas NSV Liidus 26137 isurit. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929-1931) puudutasid ka isureid. 1932-37 oli isuritel oma kirjakeel, mida õpetati ka koolides. 1937 eksperiment lõpetati, õpikud hävitati, nende autorid (näiteks V.I.Junus) represseeriti 1959. aastal loendati NSV Liidus 1100 isurit.
33. Esimesed arheoloogilised asulakohad on ligi 10000 aasta vanused. Vanim Sindi lähedal Pärnu jõe ääres leitud asulakoht on pärit kaheksanda aastatuhande keskelt enne meie ajaarvamist. Eestlasi on veidi üle ühe miljoni. Eestlased on ungarlaste ja soomlaste järel suuruselt kolmas soome-ugri rahvas.
