5 7a. Eesti muinasjuturaamat
- 1. OKASROOSIKE Austria muinasjutt Eesti 1
- 2. Muiste elasid kord kuningas ja kuninganna, kes iga p辰ev r辰辰kisid: Oleks meil ometi laps! Nad ei saanud ega saanud aga ainustki. Siis juhtus, et kord, kui kuninganna suples, veest konn v辰lja ronis ja talle pajatas: Sinu soov t辰itub. Veel enne, kui aasta m旦旦dub, tood sa t端tre ilmale Eesti Nagu konn oli ennustanud, n探nda ka s端ndis. Kuninganna sai t端tre, ja see oli v辰ga kaunis. 2
- 3. Eesti Kuningas oli nii r探探mus, et korraldas suure peo. Varrudele kutsus ta k探ik oma sugulased, s探brad ja tuttavad, aga ka teadjad-naised, et need lapsele oma heasoovlikkust ilmutaksid. Kuningriigis elas kolmteistk端mmend teadjanaist. Et kuningal aga ainult kaksteistk端mmend kuldtaldrikut oli, millelt nad s旦旦ma pidid, tuli 端hel naisel koju j辰辰da. Pidu peeti suure toredusega, ja kui see l探pule j探udis, jagasid teadjanaised lapsele kingiks oma imeande: esimene voorust, teine ilu, kolmas rikkust ja nii edasi, k探ike, mida ilmas iganes v探iks soovida. Kui 端ksteistk端mmend oma annid olid jaganud, astus 辰kitselt sisse kolmeteistk端mnes teadjanaine, kes selle eest, et teda peole polnud palutud, k辰tte tahtis maksta. Kedagi tervitamata ning kellelegi otsa vaatamata h端端dis ta valju h辰辰lega: Viieteistk端mnendal eluaastal saab kuningat端tar v辰rtnaga torgata ja sureb!. htegi s探na rohkem lausumata p旦旦rdus ta 端mber ja lahkus saalist. 3
- 4. Eesti K探ik olid ehmunud. Siis astus esile kaheteistk端mnes teadjanaine, kellel soov veel 端tlemata oli. Kuna ta paha soovi enam olematuks ei saanud teha, vaid seda ainult leevendada v探is, s探nas ta: See 辰rgu olgu surm, vaid saja-aastane s端gav uni, mis kuningat端tart tabab. Kuningas tahtis oma armast last ilmtingimata 探nnetuse eest hoida ning andis k辰su k探ik kedervarred kogu kuningriigis 辰ra p探letada. Teadjatenaiste soovid aga t辰itusid k探ik j辰rjest: t端tarlaps kasvas kaunis, kombeline, s探bralik ja v辰辰rikas, nii et ta iga端hele meeldis, kes teda n辰gi. Juhtus nii, et p辰eval, mil t端tarlaps viieteistk端mne aastaseks sai, kuningat ja kuningannat kodus polnud. T端tarlaps viibis lossis 端ksinda. Ta k辰is omapead m旦旦da lossi ringi, vaatas tube ja kambreid nii palju kui s端da kutsus ja j探udis l探puks vanasse torni. Kitsast keerdtreppi m旦旦da l辰ks ta 端les v辰ikese ukseni. Lukuaugus oli vana, roostetanud v探ti, ja kui t端druk seda keeras, kargas uks lahti. Tillukeses toakeses istus vana naine kedervarrega ja ketras hoolega lina. Tere p辰evast, vanaemake! 端tles kuningat端tar. Mis sa siin teed? 4
- 5. Ketran, lausus vanake ja noogutas pead. Mis asi see on, mis nii l探busasti ringi keerleb? k端sis t端tarlaps, v探ttis kedervarre ja tahtis ka kedrata. Vaevalt oli ta aga v辰rtnat puudutanud, kui n探ia ennustus t辰itus ja ta endale s探rme torkas. Samal silmapilgul, kui ta torget tundis, vajus ta toas asuvale voodile ja j辰i s端gavasti magama. See uni vallutas kogu lossi. Kuningas ja kuninganna, kes just koju olid j探udnud ja saali astunud, uinusid ja kogu 探ukond koos nendega. J辰id magama hobused tallis, koerad 探uel, tuvid katusel ja k辰rbsed seintel; isegi tuli koldes vaibus ning kustus. Praad ei s辰risenud enam. Kokk, kes parajasti kokapoissi mingi eksimuse p辰rast tahtis tutistada, laskis poisi lahti ja uinus. Tuulgi j辰i soiku, lossi ees puudel ei liikunud enam ainuski leheke. Lossi 端mber aga hakkas vohama kibuvitsahekk. See kasvas iga aastaga k探rgemaks, kuni varjas kogu lossi. Kasvas nii k探rgeks, et isegi lippu lossi tornil enam n辰ha polnud. Ent maal liikus muinasjutt kaunist magavast Okasroosikesest nii nimetati kuningat端tart. Aeg-ajalt ilmus kuningapoegi, kes l辰bi heki lossi katsusid tungida. See aga ei 探nnestunud neil, sest okkaline kibuvits hoidis tugevasti kokku, nagu oleksid tal k辰ed, ega lasknud kedagi l辰bi. Paljude aastate p辰rast tuli j辰lle kord kuningapoeg sellele maale ja kuulis vana taati r辰辰kimas lossist kibuvitsaheki varjul. Lossis magavat imeilus kuningat端tar Okasroosike juba tervelt sada aastat. Temaga koos magavat ka kuningas ja kuninganna ning kogu 探ukond. Oma vanaisalt oli taat kuulnud, et palju kuningapoegi olevat p端端dnud kibuvitsatihnikust l辰bi tungida, kuid j辰辰nud sinna kinni. Siis 端tles noormees: Ma ei karda, l辰hen, sest tahan ilusat Okasroosikest n辰ha. Ja ta ei v探tnud head vanataati kuulda, kuidas see ka ei katsunud ta n探u maha laita. Sada aastat aga oli m旦旦dunud ja k辰tte j探udnud p辰ev, mil Okasroosike pidi 辰rkama. Kui kuningapoeg hekile l辰henes, oli see 端leni 探ites need hargnesid kahele poole ja lasksid noormehe vigastamata l辰bi, p探imudes selja taga j辰lle hekina kokku. Lossi探ues n辰gi ta hobuseid ja kirjuid jahikoeri magamas; katusel istuvad tuvid olid pea tiiva alla peitnud. Noormees astus majja. Tubade seintel tukkusid k辰rbsed, kokk k旦旦gis hoidis k辰tt 探ieli, nagu tahaks ta kokapoisil tukast kinni haarata, ja t端druk istus, must, pooleldi kitkutud kana s端les. Kuningapoeg l辰ks edasi. Saalis magas kogu 探ukond. lal trooni juures lamasid kuningas ja kuninganna. Noormees l辰ks edasi. K探ik oli nii vaikne, et ta oma hingamist v探is kuulda. L探puks 5
- 6. j探udis ta torni ja avas v辰ikese toa ukse, kus Okasroosike magas. Seal ta lebas, nii ilus, et noormees talt pilku ei suutnud p旦旦rata. Ta kummardus ja suudles t端tarlast. Vaevalt olid ta huuled Okasroosikest puutunud, kui neiu silmad avas ja 辰rkas. sna s探bralikult vaatas ta kuningapojale otsa. Koos l辰ksid nad tornist alla. Kuningas ja kuninganna 辰rkasid ning kogu 探ukond samuti. K探ik tunnistasid 端ksteist suuri silmi. Hobused 探uel t探usid 端les ja raputasid end. Jahikoerad karglesid ja liputasid saba. Tuvid katusel sirutasid kaela, vaatasid ringi ja lendasid p探llule. K辰rbsed seintel ronisid edasi. Tuli k旦旦gi koldes l探i leegitsema ja pani toidu keema, ning praad hakkas s辰risema. Kokk andis poisile k探rvakiilu, nii et too karjus, ning t端druk j辰tkas kana kitkumist. Siis p端hitseti kuningapoja ja Okasroosikese pulmi suure toredusega, ja nad elasid 探nnelikult kuni surmani. 6
- 7. JUTUSTUS TUMESINISEST EVEST Belgia muinasjutt Eesti; Belgia 7
- 8. Kas sa tunned Evet? Eve Tumesinist? Eve on kuninganna. Aga keegi ei tea seda peale tema enda. Eve armastab tumesinist v辰rvi. Igal hommikul t探useb ta 端les oma tumesinisest voodist. Tumesinistes tuhvlites l辰heb ta tumesinistel trepiastmetel alumisele korrusele. Tere hommikust, tumesinine laud ja tere tumesinised toolid laulab ta r探探msalt. Tumesinisest kapist v探tab ta tumesinise kannu tumesinistest marjadest tehtud marmelaadiga. Ta paneb marmelaadi paksult v探ileiva peale. Ta s旦旦b k探ike kaunilt ja puhtalt. Tumesinisest tassist joob ta tumesinist teed. Tee on tehtud tumesinistest lilledest. Lilled kasvavad tumesinises aias koos tumesiniste puudega. Keegi ei tea, miks Eve armastab tumesinist v辰rvi. Isegi mitte Eve ise! See lihtsalt on nii. Nii nagu aevastus. Sa aevastad v探i siis ei aevasta. Eve on v辰ga ilus t端druk. Ta on nii kaunis, et kui inimesed teda n辰evad, nad 端tlevad ainult Oooh! V探i Aaah! Ja ei midagi rohkem. Ja sellest on v辰he. Eve leiab, et see on v辰ga t端端tu. Sest Eve armastab v辰ga vestelda. Ta on tumesinine v辰ga hea k探neleja. Eve armastab ka naljakaid asju. Oma tumesinises majas tumesinise mere 辰辰res kogub ta k探ige naljakamaid tumesiniseid asju. Tal on tumesinine telliskivi, mis luksub. Tumesinine pea pilvedes. Tumesinine kuldkala, kes v探ib laulda ooperit ja virn ilma l探puta raamatuid. Ungari hel p辰eval, kui Eve oli rannal otsimas teokarpe, kohtas ta kuningas Kuldkollast oma paljastel kuldkollastel jalgadel. Esialgu kuningas 端tles ainult Oooh! Ja Aaaah! Ja ei midagi rohkem. Ja see on liiga v辰he! See on h辰bi! Eve oli kurb, kuna kuningas ei v探inud 旦elda midagi muud. 8
- 9. J辰rgmisel hommikul oli kuningas Kuldkollane tagasi rannal. Oma paljaste kuldkollaste jalgadega. Kui ta n辰gi Evet, ta 端tles Ooooh! Ja siis Aaaah! Ja ei midagi muud. Ja see on liiga v辰he! Ja nii see j辰tkus p辰ev p辰eva j辰rel... Viiendal p辰eval peitis Eve end luidetes. Ta n辰gi kuningas Kuldkollast eemalt tulemas. Oma paljaste kuldkollaste jalgadega. Kuningas vaatas ja vaatas ja vaatas. Ta vaatas 100 korda. Kui ta ei n辰inud Evet, p旦旦rdus ta tagasi oma kuldkollasesse lossi mere 辰辰res. Eve ei teadnud, mida ta peaks tegema. Ta m探tles, et kuningas Kuldkollane on kena mees ja v探ib-olla ta isegi tahab temaga abielluda. Aga ta ei teadnud, kas ta v探ib kunagi armastada kollast v辰rvi. Eve m探tleb: armastus on sinine, sest meri on sinine ja armastus on sama s端gav kui meri. Eve otsustab, et ta peab 探ppima armastama kollast v辰rvi, enne kui ta v探ib abielluda kuningas Kuldkollasega. Nii ta hakkab harjutama. Lilled oma tumesinisel teekannul v辰rvib ta kollaseks. Toolid oma tumesinise laua 辰辰res v辰rvib ta kollaseks. Oma tumesinise voodi peale ta 探mbleb kollased p辰kapikud kollaste m端tsidega. Varsti m探tleb Eve, et kollane on ilus. Mitte nii ilus, kui tumesinine, aga ikkagi ilus. Kui Eve arvab, et ta armastab k端llalt kollast v辰rvi, paneb ta selga tumesinise sviitri kollaste t辰ppidega. Ta h端ppab tumesinistesse p端kstesse, milledel on kollased triibud. Ja ta paneb jalga kaks tumesinist kinga kollaste paeltega. Just 探igel ajal! Kuningas Kuldkollane on juba mererannas teda otsimas. Oma paljaste kuldkollaste jalgadega. Kui ta Evet n辰eb, ta 端tleb ainult Oooh! Ja Aaah! Hetkeks on ta s探natu. Ja siis korraga ta 端tleb: MA ARMASTAN.....MA ARMASTAN SIND! See ei olnud armastus esimesest pilgust! Aga.... Ungari 9
- 10. Eve n辰itab kuningale oma tumesiniseid kingi kollaste paeltega. Kuningas n辰itab Evele oma kuldkrooni tumesiniste t辰ppidega. Nad r辰辰givad. Ja nad r辰辰givad. Ja nad r辰辰givad... Sinised ja kollased s探nad koos. Kuldsest hommikust tumesinise 探htuni 5 p辰eva ja 6 旦旦 j辰rel abiellub Eve kuningas Kuldkollasega. Ta v探tab k探ik oma naljakad tumesinised asjad kaasa kuninga kuldkollasesse paleesse tumesinise mere 辰辰rde. Igal 旦旦sel magavad Eve ja kuningas Kuldkollane tumesiniste linadega kollases voodis. Hommikul s旦旦vad nad kuldkollaseid v探ileibu tumesinise marmelaadiga. Ja nad joovad tumesinist teed kuldkollastest tassidest. Varsti s端nnivad neile esimesed lapsed. Need ei ole tavalised lapsed. Nad on rohelised. V辰lja arvatud Lisa, tema on sinine nagu Eve. Kui Lisa on t辰iskasvanud, abiellub ta prints htupunaga ja nemad saavad purpurlillasid lapsi V辰lja arvatud Lob, tema on punane nagu prints. Kui Lob saab t辰iskasvanuks, abiellub ta v辰ikese Kollasega ja nemad saavad oran転id lapsed. V辰lja arvatud Anne, tema on kollane nagu ta ema. Kuldkollases palees tumesinise mere 辰辰res elavad n端端d punased, oran転id ,kollased, rohelised, sinised ja lillad lapsed. Ja alati kui sajab ja j辰lle p辰ike paistab, h端ppavad lapsed koos suurele kaarele palee kohal. Ja k探ik inimesed h端端avad: Vaadake! Vikerkaar! 10
- 11. PILLEKE PAKSUS METSAS Eesti muinasjutt Eesti 11
- 12. Elasid kord suure metsa 辰辰rses talus eite-taati. Neil oli kena t端tar, pisikene Pillekene. Palus pisikene Pillekene kord metsa marjule minna. Taat seisis vastu, aga kui Pill pisarsilmi palus ja lubas mitte sugugi kaugele minna, muidu metsa 辰辰res marju korjata, ja kui eit ka just vastu ei olnud , et las laps l辰heb peale, siis andis taat j辰rele ja Pill l辰ks metsa, korv k辰es. P辰ev hakkas juba 探htusse j探udma. Nutavad eite-taati: Pille pole! Hirm ajab eidele higi otsaette; taadi s端da v辰riseb: ehk on hunti hullu teinud, karu kuri k辰gistanud, rebane Pille rebinud! Eesti Ei aidanud muud, kui l辰ksid Pille otsima. Pill, ae...ae!... h端端dis eit heledasti. Pill..Pilleke...kutsus taadi h辰辰l. Aga keda ei olnud, oli Pill! Kuulis karu, vana mesik辰pp, eide-taadi huikamist, muigas ja m探tles: Oo, suut辰is on hea! ja kadus k探rve poole. Kuulis hunt eide-taadi h端端du ja urises: Ee-e, sellest saab hamba alla! ja l辰ks laane poole. Kuulis rebane eide-taadi h辰daldamist-ja nagu ta on vana kaval loom, m探tles: Aa, siin v探ib midagi teenida! ning pistis padrikusse, et saba v辰lkus. 12
- 13. Pill oli metsa 辰辰res marju otsinud, suure noppimis探hinaga l辰inud s端gavasse metsa ja viimaks nii kaugele, et enam tagasi ei osanud tulla! Hirm valdas Pille; hakkas teine jooksma: jooksis, jooksis, jooksis, pillas marjad maha ja hakkas nutma. Nuttis nii, et silmad l辰ksid punaseks. Sel ajal oli aga p辰ike looja ja ilm videvikku l辰inud. Ei j辰辰nud Pillel muud n探u j辰rele kui puu otsa ronida, et 旦旦d seal m旦旦da saata ja hommikul j辰lle uuesti teed otsima hakata. Istus Pill suure m辰nni harude vahel ja nuttis. Korraga-krabin! Pill vaatab maha: puu all seisab suur karvane karu, t探stab nina 端les ja veab haisu. Mis sa nutad seal? k端sis karu j辰meda h辰辰lega. Eesti 13
- 14. Ma卒ps pea nutma! vastab Pill. L辰ksin metsa marjule, eksisin 辰ra ja n端端d ei oska enam koju minna! Pole viga, vastas karu, tule alla, istu mu selga, ma viin su eide-taadi juurde. Nad juba otsivad sind! Ei ma tule 端hti, vastas t端tarlaps. Kui otsivad, k端ll nad minu siis ka leiavad. Sul on v辰ga karvane kasukas! M探misedes puges karu padrikusse. Pill hakkas eite-taati huikama. Vaevalt oli karu kadunud kui Pill j辰lle alt sammusid kuulis: kuivad oksad krabisesid ja praksusid. Ta vaatas: all hiilgasid kaks silma nagu h探探guvad s旦ed. See on hunt! m探tles Pill, sest kodus oli ta kuulnud, et hundi silmad 旦旦sel s端tena hiilgavat. Nii see ka oli. Mis sa huikad? k端sis hunt alt. Miks ma ei pea huikama! vastas Pill. Eite-taati on kaugel, ehk kuulevad mu h端端du ja tulevad! Tule alla, ma viin su enda seljas neile vastu! seletas hunt. Ei ma tule 端hti! vastas Pill. K端ll nad juba kuulevad ja tulevad. Sul on v辰ga terav selgroog! Hunt l探gistas hambaid ja hiilis metsa, ise aga m探tles: Oota sa oota! Pill hakkas uuesti huikama, ootas ja nuttis. M探ne aja p辰rast kuulis Pill alt j辰lle tasast krabinat. Ta vaatas maha-seal seisis vana Reinuvader, mahe ja naerune n辰gu ees, ja k端sis imelahkesti: Mis sa, pisike Pilleke,seal nutad? Miks ei nuta, kaebas Pill. Tulin metsa marjule, eksisin 辰ra-ja ma ei tea sugugi, kus on kodu. Pole viga, lapsuke, lausus rebane ja m探tles: Ma viin lapse eidele-taadile koju, ehk saan nende k辰est m探ne kana. Ja r辰辰kis edasi: Ole sa siin h辰sti vagusi, muidu hunti-karu kuulevad, tulevad ja murravad su 辰ra! Mina jooksen sinu koju ja r辰辰gin, kus on pisike Pilleke. ra nuta midagi. Ole aga, ilus laps, vait! 14
- 15. Pillele meeldis rebase jutt- ta vaikis. Rebane lippas aga eidele-taadile vastu, naeratas mahedasti ja r辰辰kis: Tere ka, pereisa; tere ka, pereema! Miks te nii hilja veel marjul olete? Ei me ole marjul, kulla vaderike! Meil kadus pisike Pilleke 辰ra. Ega sina teda pole n辰inud? Oeh, ei mina tea midagi, pole mu k探rv teda kuulnud ega silm n辰inud. Aga hunti-karu n辰gin k端ll! Oh, kulla vaderike, hakkas eit paluma, sul kerged jalad ja teravad silmad, otsi l辰bi p探探sapooled, vaata l辰bi vaarikud, k辰i l辰bi kuusikud, kuusikud ja m辰nnikud, ehk leiad meie lapse 端les! Ise oli hirmul hundi ja karu p辰rast. Rebane vastas rahulikult: Mis sa, mis sa, eidekene, mis sa, mis sa, taadikene, lubad 端lesleiu hinnaks, jalavaevaks paned mulle? Kana, lausus taat. Ungari 15
- 16. Eit l探i taadile k端端narnukiga pihta ja lausus: Ega sa hull ole! hest on v辰he! tingis rebane. Otsige ise! Pidi juba metsa jooksma, kui eit tellima: Kuule, kulla vaderike , otsi lapsuke 端les! Ei ole 端hest kanast v辰he: ta on mul ilus rasvane! Tead, see kirju, suur kui kukk. Rebane tundis seda v辰ga h辰sti, 端tles: Olgu! ja kadus metsa. Jooksis siia, jooksis sinna-ja oli varsti tagasi. Kas leidsid? k端sisid vanad nagu 端hest suust. Mis ma n端端d leidsin: pime natuke! Istub nagu keegi m辰nniharude vahel. Saad sa n端端d pimedas aru, mis ta on, varese pesa v探i , vigurdas rebane kavalasti. Eks tulge, vaadake ise! L辰ksid: rebane ees, eite-taati j辰rel. Said m辰nni juurde, eit vaatas 端les Pilleke! N端端d polnud r探探mul otsa ega aru. Pill tuli puu otsast maha ja eite-taati viisid t端tre koju. Rebane k辰is j辰rel, sest tema suu jooksis kana p辰rast vett. Rebane sai kirju kana ja oli oma kavalusega v辰ga rahul. Eite-taati aga 探petasid Pille, et ta mitte iialgi enam 端ksinda metsa ei l辰heks. Eesti 16
- 17. FINN McCOOL IIRI HIIGLANE P探hja-Iirimaa muinasjutt Eesti 17
- 18. Finn McCool oli kuulus s探jamees. Ta l辰ks oma igap辰evaseid kohustusi t辰itma Iiri p探hjarannikule. ks tema vaenlane 邸oti hiiglane, keda h端端ti Benandonneriks, hakkas vastaskaldal Sotimaal naeruv辰辰ristama Finni v探itlusoskusi. Eesti Vihale aetud Finn haaras t端ki maad, t探stis selle 端les ja viskas selle otimaale v辰ljakutseks tollele teisele hiiglasele. oti hiiglane maksis Finnile k辰tte, visates teda kaljut端kiga ja 辰hvardades, et kui Finn julgeb t探sta oma k辰tt tema vastu, siis p辰ris kindlasti ta seda enam kunagi ei tee. oti hiiglane lisas veel, et kahjuks ta ei suuda ujuda seda l端hikest maad 端le kanali Fini juurde. Finn sattus sellest raevu, rebis suure t端ki kalju k端ljest ja n辰gi terve n辰dala vaeva, l端kates seda ookeani ja tehes tugevat silda Iirimaalt otimaale. Kui ta oli l探petanud, h端端dis ta 邸oti hiiglasele : N端端d sul ei ole mingit vabandust, tule siia ja n辰ita, mida sa oskad 18
- 19. Kartes kaotada oma reputatsiooni ja uhkust, ei olnud 邸oti hiiglasel muud v探imalust, kui minna 端le silla. Finn oli v辰sinud, kuna ta ei olnud maganud terve n辰dala; oli ta ju t旦旦tanud tammi kallal. Ja ta tundis, et pole v探itluseks valmis.. Ta m探tles, kuidas v探ita aega ja kosuda kohtumiseks 邸oti hiiglasega. Talle tuli geniaalne idee. Kiiresti tegi ta suure v探revoodi ja maskeeris end beebiks ....ning ootas. Leedu oti hiiglane saabus Finni maja juurde, karjudes: Kus sa oled, argp端ks McCool? Finni naine 端tles, et Finn on 辰ra, aga istugu k端laline kindlasti maha ja joogu tass teed, Finn tulevat varsti. Tee toodi koos koogiga, kuhu Finni naine oli sisse pannud m探ned kivid. Benandonner hammustas natuke ja murdis 端he oma hamba. Ta m探tles iseeneses, et Finn peab olema k端ll kange mees, et s端端a sellist kooki! Aga et mitte olla viletsam, l探petas ta koogi ja murdis veel kaks hammast. Siis m辰rkas ta beebi v探revoodit ja beebit selle sees. Tema silmad l辰ksid hirmust suureks, kui ta m探tles endamisi: helde aeg, kui beebi on nii suur, kui suur siis on isa? Ta sirutas oma k辰e, et 19
- 20. puudutada magavat beebit, aga Finn hammustas ta s探rmeotsa 辰ra. Benandonner oli sellest v辰ga ehmunud ja m探tles, kui beebi on selleks v探imeline, milleks siis isa v探ib olla v探imeline! See m探te hirmutas teda v辰ga! Soti hiiglane hakkas jooksma nii kiiresti nagu ta polnud jooksnud kunagi varem - tagasi 端le silla otimaale. Kartusest Iiri hiiglasega taas kohtuda h辰vitas ta ka silla. 20
- 21. LAUDLINA JA TUBAKATOOS Leedu muinasjutt Eesti 21
- 22. Elas kord vaene mees koos kolme pojaga k探ige vanem vend, keskmine vend ja k探ige noorem vend. hel p辰eval 端tlesid pojad isale: Isa, me oleme siin juba kaua elanud. Me ei taha olla sulle koormaks. Oleme juba suured ja tahame minna laia maailma 探nne otsima. Ja nad asusid teele. 旦 hakuks olid nad j探udnud suurde metsa. J辰rsku m辰rkasid nad puude vahelt paistmas tulekuma. Nad l辰ksid edasi ja n辰gid k探rgete puude vahel lagendikku, mille keskel p探les hele l探ke. Vennad arutasid omavahel: Kohe saabub 旦旦. Me ei saa enam edasi minna. J辰辰me parem siia ja magame l探kketule 辰辰res. Aga me ei saa magada k探ik 端hel ajal, sest kurjad r旦旦vlinnud v探ivad tulla ja rebida meid t端kkideks. Keegi peab olema 端leval ja valvama. K探ige noorem vend 端tles: Minge teie magama. Mina j辰辰n valvama. Vanemad vennad heitsid magama ja k探ige noorem j辰i valvesse. Ta istus l探kke 辰辰res ja kuulas kuidas 旦ine mets salap辰raselt kohises. kki kuulis ta kedagi eemalt l辰henemas. Peagi silmas ta puude vahel hobust, kes vedas vankrit. Vanker peatus ja sealt astus v辰lja 端ks naine kes h端端dis k探ige nooremale vennale: Tule siia! K探ige noorem vend pani seda v辰ga imeks. Kes on see imelik naine ja kuhu ta keset 旦旦d s探idab? L探puks v探ttis ta julguse kokku ja l辰ks naise juurde. Naine k端sis: Kes te olete ja mida te siin teete? K探ige noorem vend vastas: Oleme kolm venda. Ja kuhu te l辰hete? p辰ris naine edasi. Me elasime nii vaeselt, et otsustasime lahkuda oma kodust ja minna laia maailma 探nne otsima, vastas k探ige noorem vend. V探i nii lausus naine n辰e, v探ta see laudlina. Kui sa iganes peaksid tundma n辰lga, siis ei pea sa tegema muud kui laotama selle lina maha ja toit ja jook on kohemaid sinu ees. he asja tahan sulle veel anda. V探ta ka see tubakatoos. Kui sa selle avad ilmub kohemaid ilus maja koos valvuritega. 22
- 23. K探ige noorem vend t辰nas ja l辰ks tagasi l探kke juurde. J辰rgmisel hommikul kui vanemad vennad 辰rkasid k端sis k探ige noorem vend neilt: Kas olete n辰ljased? Aga meil ei ole ju midagi s端端a, vastasid vanemad vennad. Siis v探ttis k探ige noorem vend v辰lja oma laudlina ja laotas selle maha. Kohe ilmusid laudlinale toit ja jook. Kui vennad olid k探hu t辰is s旦旦nud pani k探ige noorem vend laudlina kokku ja kohemaid oli k探ik kadunud. Vennad j辰tkasid oma teekonda. Nad l辰ksid metsast v辰lja ja j探udsid varsti kenale j探e辰辰rsele tasandikule. Seal vennad peatusid ja k探ige noorem vend s探nas: Puhkame siin natuke. Ta avas tubakatoosi ja kohe kerkis tasandikule ilus maja koos valvuritega. Selle tasandiku k探rval asusid aga 端he kuninga valdused. Kui selle kuninga t端tar n辰gi, et t端hjale kohale on j辰rsku ilmunud ilus maja, mis on kaunim isegi kuninga omast, 端tles ta oma isale: Ma l辰hen vaatama mis imelik maja sinna on kerkinud? Ta j探udis majani aga valvurid ei lasknud teda sisse. Seda n辰gi pealt k探ige vanem vend, kes k辰skis valvuril kuningat端tar sisse lasta. K探ige noorem vend aga s探nas: Miks ta siia tuli? Ma kardan, et tahab teha meile midagi halba. K探ige vanem vend ja keskmine vend aga ei kuulanud oma nooremat venda: Mida ta meile ikka teha saab kui me oleme kolmekesi? Ja vanemate vendade k辰sul lasksid valvurid kuningat端tre majja. Kui kuningat端tar n辰gi kui ilus on vendade maja, hakkas ta k端sima igasuguseid k端simusi. Vennad r辰辰kisid kuningat端trele k探igest ja n辰itasid lahkelt kogu oma varandust. Varsti tundsid vennad aga v辰simust ja j辰rgem旦旦da vajusid nad k探ik unne. Kui kuningat端tar n辰gi, et vennad on uinunud, n辰ppas ta aknalaualt tubakatoosi ja sulges selle. Jalamaid oli maja kadunud. Siis v探ttis ta ka laudlina ning l辰ks n辰patud tubakatoosi ja laudlinaga koju. 23
- 24. T邸ehhi Vennad 辰rkasid ja n辰gid, et nad lebavad lageda taeva all. Nende maja oli kadunud. Kadunud olid ka laudlina ja tubakatoos. K探ige noorem vend 端tles: Kas ma mitte ei hoiatanud, et kuningat端tar kavatseb midagi halba teha? Vennad l辰ksid edasi ja j探udsid kolme tee ristumiskohani. K探ige noorem vend 端tles: Kuna te minu hoiatust ei kuulanud, l辰heme me n端端d edasi eri teid pidi. Kolm venda l辰ksid lahku ja j辰tkasid oma teekonda iga端ks erinevat rada m旦旦da. K探ige noorem vend j探udis metsa, kus ta tundis vastupandamatult magusat 探unal探hna. Ta leidis 探unapuu, korjas m探ned 探unad ja s探i need 辰ra. Kohe p辰rast seda kui ta oli 探unad 辰ra s旦旦nud kasvasid talle laubale kaks sarve, nii et ta ei julgenud enam metsast v辰lja minna. 24
- 25. Ta l辰ks edasi ja n辰gi v辰ikest selge veega j探ge. Ta kahlas l辰bi j探e ja j辰rsku kuivasid tema jalad peenikesteks nagu kondid. Ta l辰ks aina edasi kuni tundis taas 探unte l探hna. Leides taas 端he 探unapuu v探ttis ta sellelt 探una ja s探i 辰ra. kki kadus 端ks sarv tema laubalt. Ta s探i veel 端he 探una ja ka teine sarv kadus. Teekonda j辰tkates j探udis ta taas 端he j探eni, aga vesi selles oli must ja r辰pane. K探ige noorem vend l辰ks siiski l辰bi j探e ja 辰kki muutusid tema jalad tagasi endisteks! Ta imestas v辰ga ja talle tuli p辰he 端ks v辰ga hea m探te K探ige noorem vend l辰ks tuldud teed pidi tagasi, et korjata m探ned head ja m探ned halvad 探unad ning v探tta kaasa vett m探lemast j探est, millest ta l辰bi oli tulnud. Seej辰rel suundus ta kuninga linna. Linna j探udes m旦旦dus ta kuninga lossist. Kuningat端tar tundis 探unal探hna ja 端tles oma teenijale: Mine vaata, kes selliseid magusaid 探unu m端端b? Teenija leidis lossi l辰hedalt 端les k探ige noorema venna, kelle olid 探unad kaasas, ja k端sis temalt: Kas sa m端端d neid 探unu? Miks ka mitte? Ma v探in need ka 辰ra m端端a, vastas k探ige noorem vend. Teenija ostis kaks 探una ja viis need kuningat端trele. Kui kuningat端tar oli 探unad 辰ra s旦旦nud kasvasid tema laubale kaks hiigelsuurt sarve. Ta kohkus v辰ga, lasi kutsuda arstid, kuid need ei osanud teda aidata. Et leida arsti, kes suudaks need sarved 辰ra v探tta, saatis ta l探puks kirjad k探ikidele arstidele 端le kogu maailma. 25
- 26. T邸ehhi Kuu aega hiljem tuli k探ige noorem vend j辰lle linna ja teatas, et just tema on see, kes suudab sarved kuningat端tre laubalt 辰ra v探tta. See uudis j探udis koheselt ka kuningani, kes kutsus k探ige noorema venna lossi ja k端sis: Kas sa t探esti suudad sarved mu t端tre laubalt 辰ra v探tta? Jah, suudan k端ll, vastas k探ige noorem vend kuid ma tahan, et sa ehitaksid mulle maja. Maja lasti kiiresti valmis ehitada. K探ige noorem vend juhatas kuningat端tre majja ja s探nas: Et su sarved kaoksid, pead sa n端端d 端tlema mida oled elus halba teinud. Kuningat端tar tunnistas 端les k探ik oma halvad teod, j辰ttis aga mainimata laudlina ja tubakatoosi. K探ige noorem vend valas kuningat端tre jalad 端le kaasatoodud selge j探eveega ja kuningat端tre jalad kuivasid peenikesteks nagu kondid. N端端d sai kuningat端tar aru, et peab siiski t探tt r辰辰kima ning tunnistas 端les ka laudlina ja tubakatoosi varguse. Seepeale 端tles noorim vend: Kui sa tahad, et su sarved kaoksid, pead sa mulle n辰itama laudlina ja tubakatoosi. 26
- 27. Kuningat端tar l辰ks ja r辰辰kis kogu selle loo oma isale, kuningale. V探ta ja n辰ita talle neid asju, 端tles kuningas ja lisas samas: ja kui poiss tahab, pead sa need ka talle tagasi andma. kki on ta v探lur! Kuningat端tar l辰ks ja andis laudlina ja tubakatoosi k探ige nooremale vennale tagasi. Seepeale kallas k探ige noorem vend kuningat端tre jalad kaasatoodud sogase veega 端le ja kohe muutusid kuningat端tre jalad j辰lle normaalseteks. P辰rast seda andis ta kuningat端trele m探ned head 探unad ja k辰skis need 辰ra s端端a. Kui kuningat端tar oli 探unad 辰ra s旦旦nud kadusid kohe ka sarved tema laubalt. N端端d, kus kuningat端tar oli paranenud, 端tles kuningas k探ige nooremale vennale: Ma annan oma t端tre sulle naiseks. Aga k探ige noorem vend vastas talle: Ma ei taha sinu t端tart ega ka midagi muud. Ma tahan vaid omale maja ehitada ja seal rahulikult elada. Seda kuningas talle ka lubas. N端端d l辰ks k探ige noorem vend oma vanemaid vendi otsima. Kui ta nad leidis, tulid k探ik kolmekesi koos linna tagasi. Nad avasid tubakatoosi ja otsemaid kerkis nende ette maja koos valvuritega. Vennad l辰ksid majja ning elasid seal kaua 探nnelikult. 27
- 28. LUGU KUKEST JA KANAST T邸ehhi muinasjutt Ungari 28
- 29. Elas kord 探ues kaks lindu: kukk ja kana. Kukk otsis maast mardikaid, terakesi ja ussikesi. Ta andis osad mardikad, terakesed ja ussikesed kanale ja kanale see meeldis. Austria Kukk ja kana s探id ja jalutasid. Nad j探udsid metsa, kus kasvas palju puid. Kukk leidis palju punaseid maasikaid ja hakkas neid kiirelt kugistama. Maasikad j辰id talle kurku kinni, kukk kukkus maha ega saanud enam hingata. T邸ehhi 29
- 30. Kana muretses kuke p辰rast. Kiiresti tormas ta tassikesega lehmalauta piima j辰rele. Lehm ei saanud kanale piima anda, sest tal ei olnud s端端a. Kana tahtis tuua lehmale rohtu, kuid niidul rohtu ei kasvanud. Niit oli kuiv, sest vihma ei olnud sadanud. Kana jooksis ojakese 辰辰rde vee j辰rele, kuid ojakeses ei olnud vett. Ojake soovis kana aidata, kuid lapsed olid pannud tema vette kive ning ta ei saanud voolata. Kana otsustas ojakest aidata. Ta korjas kivid ojast v辰lja ning ojake sai j辰lle voolata. Ojake andis kanale vett niidu kastmiseks. Niit andis kanale lehma jaoks rohtu. Lehm andis kanale kuke jaoks tassi piima. Kana andis kukele piima juua, kukk neelas maasikad alla ning sai j辰lle hingata. Ungari 30
- 31. KUKEKESE TEEMANTSRMUS Ungari muinasjutt Iiri 31
- 32. Elas kord vaene vana naine. Tal ei olnud muud kui 端ks v辰ike kukeke. Eideke oli nii vaene, et ei suutnud isegi kukele s端端a osta. hel p辰eval otsis kukeke endale pr端gihunnikust s端端a, kui n辰gi seal midagi l辰ikimas. See oli uhke kiviga s探rmus. Kukk oli v辰ga r探探mus ja 端tles: Viin selle s探rmuse koju ja annan perenaisele. Siis pole ta enam nii vaene! Ent samal ajal sattus kukest m旦旦duma kuri kuningas oma teenriga, kes samuti s探rmust m辰rkasid. Ma tahan seda s探rmust! Teener, mine v探ta see kukelt 辰ra. See n辰eks nii kena v辰lja minu aardekirstus! 端tles kuningas. Nii astuski teener kuke juurde ja rabas s探rmuse tema noka vahelt. Nad l辰ksid tagasi paleesse ja panid s探rmuse kuninga aardekirstu. V辰ike kukeke aga j辰rgnes neile ja s辰ttis ennast aknale istuma. Ta h端端dis: Kikerikii, kuningas, sa mu s探rmus tagasta! Austria Kuningas k辰skis teenrit: Mine v探ta see kukk kinni ja heida ta kaevu ta ei kire enam, kui on uppunud! Nii l辰kski teener kukega kaevu juurde ja viskas linnu kaevu. Kukeke oli v辰ga kaval ja 端tles: Minu v辰ike pugu joo 辰ra kogu vesi! Ja korraga oligi kogu kaevu vesi tema pugus. Kukeke lendas tagasi kuninga aknale ja h端端dis: Kikerikii, kuningas, sa mu s探rmus tagasta! Kuningas sai pahaseks. Mida? See kukk on ikka elus! Mine, mu teener, ja heida ta kaminasse! Ta ei kire enam, kui 辰ra p探leb. Teener v探ttiski kuke kaenlasse ja heitis kaminasse. Aga kukeke oli kaval ja 端tles: Minu v辰ike pugu lase kogu vesi v辰lja! ja kogu kaevuvesi voolas pugust v辰lja ning kustutas kaminas tule. 32
- 33. Kukeke lendas j辰lle aknale ja h端端dis: Kikerikii, kuningas, sa mu s探rmus tagasta! Kuningas ei suutnud seda uskuda. See kukk on ikka elus! Teener viska ta mesitarusse, las mesilased n探elavad ta surnuks! Teener viiski kuke mesitarusse ja viskas sisse. Aga kukeke oli v辰ga kaval ja 端tles Mu v辰ike pugu ime sisse k探ik mesilased! ja k探ik mesilased olidki tema pugus. Iiri J辰lle kord lendas kukeke kuninga aknale ja h端端dis: Kikerikii, kuningas, sa mu s探rmus tagasta! Mida? See kukk on ikka elus? Ei uppunud vees, ei p探lenud tules ega surnud mesitarus? Kuningas k辰skis teenril kukk enda juurde tuua. Pistan ta endale p端ksi, kus ta kindlasti l辰mbub, 端tles kuningas. Toodigi kukk kuninga juurde ja pisteti talle p端ksi. Kaval kukeke aga 端tles: Mu v辰ike pugu, lase v辰lja k探ik mesilased! Ning mesilased lendasidki v辰lja ja hakkasid kuninga taguotsa n探elama. Oh ei, v探tke see kukk kohe v辰lja ja andke talle tema s探rmus tagasi!, h端端dis kuningas. Muidu me temast lahti ei saa! 33
- 34. Eesti Teener andiski kukele s探rmuse tagasi ja lasi ta koju. Kukeke viis s探rmuse kohe oma perenaisele, kes selle maha m端端s ja enam vaesust kannatama ei pidanud. N端端d j辰tkus neile s端端a nii palju kui nad soovisid ja nii elasid nad 探nnelikult elu l探puni. Iiri 34